Kõige vägevam bloogh üldse maailmas tõenäoliselt

See bloog siin on selleks, et ma saaks kuulsaks ja palju raha. Siis ostan suure bmw! Ja elu on täiuslik!

neljapäev, juuli 13, 2006

Otsalt on kõiges süüdi! KÕIGES!

Alustuseks artikkel, mis mul mõõdu üle ääre viis lõpuks:
Eesti Ekspress, Tiina Kaalep: "Loomade jumal näeb ja karistab"

Nii, ja nüüd see, mis mind häirib.
Vaadake, keegi halb inimene on koeraga väga halvasti käitunud ja peaks selle eest korralikult karistada saama. Jumala tõsiselt. Ainult et peaaegu mitte keegi ajakirjanikest ei vaidlusta enam seda aspekti, et Otsalt tõepoolest looma ära kinkis. On justkui arusaam, et tõepoolest kinkis. MIKS ta seda tegi (10.000-kroonine kingitus ikkagi, alluvale... hmm...) on iseküsimus, mida ajakirjanikud miskipärast eraldi ei uuri. Koera piinamise lugu on lihtsam populistlikeks artikliteks väänata.

Nii, sõnaga, Otsalt kinkis koera ära, selle üle väga nagu ei vaielda. Järelikult läks ta kellegi teise hoole alla ja seega võiks nagu jõuda lihtsale järeldusele, et too teine inimene muutus de facto omanikuks ja tegelikult ma leian, et ka de jure, kuna faktiline ja suuline leping on ka ikkagi tegelikult täiesti eksisteerivad mõisted.

Millegi pärast käib aga ajakirjanduses ja "loomakaitsjate" seas ainult kisa Otsalti ümber. Et kuidas on ikka võimalik, et ta midagi ei teadnud looma edasisest käekäigust jne. Et ta pidi ikkagi teadma, et looma uus omanik loomaga halvasti käitub jne. Ja seetõttu on tema süüdlane ning tuleks üles puua, neljaks tõmmata ja hoiatuseks Eesti 4 erinevasse ilmakaarde rahvale näitamiseks saata. Ainult et... noh... jah... ok, võibolla tõesti teadis, et kõik pole päris korras, samas faktiline omanik oli ju koeral ikkagi keegi teine juba, kes koera tõepoolest halvasti kohtles. Seega, miks keegi tolle uue omaniku aadressil trummi ei löö ja kaebusi ei kirjuta ja internetti virtuaalseid petitsioone ei koosta? Miks huvitab nõndanimetatud "loomakaitsjaid" ja ajakirjanikke ainult Otsalt, kes ka võibolla kaudselt süüdi on? Näedsa, ma ei tea praegu peast isegi tolle uue omaniku nime, kes tegelikult otseselt vastutav peaks olema, kuna teda ju üldjuhul artiklites nimepidi ei mainita. Pole oluline tegelane. Ainult Otsalt on süüdi ja halb inimene.

Teate, ausalt, selline ajakirjanike poolne ründamine avaliku elu tegelaste aadressil on haige. Kõik teevad nägu, et jõledamal kombel on koerast kahju ja süüdlane (Otsalt) tuleks ikka üles puua. Kallid ajakirjanikud (ja "loomakaitsjad"). Kui teile tõepoolest õiglus ja õigus ja koera käekäik muret tekitab, siis rünnake toda tegelikku omanikku esmajärgus. Nõudke tema suhtes kriminaalasja algatamist. Nõudke tema risti löömist. Siis ma usuks, et teile tõepooelst too koer muret tekitab. Seni, kuni te ainult Otsalti kallal närite, ei suuda ma teie näilise nördimusega samastuda. Jah, Otsalt võibolla tõesti pole päris süüst puhas, oleks pidanud rohkem huvi tundma, kuidas koeral läheb jne, aga mul on raske uskuda, et just tema, pärast koera ära kinkimist, käis ja looma piinas. Või et tal looma eest hoolitsemise kohustus oli.

Või siis vaidlustage fakt, et Otsalt looma ära kinkis ja et ta ikkagi ise looma vigastamise ajal omanik oli. Siis on veidi teine asi.

Ja nüüd diskleimer: ma ei tunne Otsaltit. Ma ei tea tema eesnimegi praegu ilma järgi vaatamata öelda. Ma ei saa tõestada, et ma teda ei tunne, teil jääb mind ainult uskuda või siis mitte uskuda. See, miks mulle too ajakirjanduslik case närvidele käib, on üldisem ja põhimõttelisem. Suvalisel momendil võib Eesti ühiskonnas vähegi aktiivne inimene juhuslikult ajakirjanduse hambusse jääda ja siis ei hoia enam miski selle eest, et teda avalikult ja ühemõtteliselt süüdi ei mõisteta. Hiljem võib kohtus käia ja õigust nõuda ja leida, et noh, näe, tegelikult ikkagi polnud inimene selles süüdi, milles ajakirjandus teda süüdistas, aga tee sa pärast kellelegi selgeks, et sa tegelikult ikkagi kaamel pole, kui ajakirjandus niimoodi teemat pikemat aega presenteeris ja massidele pähe tagus. Täiesti võimatu värk. Selline avaliku lintšimise oht aga surub inimestele peale madala profiili hoidmist, mitte millegagi silma paistmist, keskpärasuse ülemuslikkust. Kui Sa midagi ei tee, millegagi silma ei paista, siis ei saa Sinu kallal ka avalikult norima hakata. Sellise suhtumise pärast ei soovigi asjalikud inimesed avalikes ametites olla, kuna alati leidub mõni tiinakaalep või slopalehe lapsajakirjanik, kes Sinu kallal suvalisel momendil norima võib hakata ja Su elu emotsionaalselt persse keerata. Ja nii saamegi avalikesse ametitesse juhtide kohale mingid pooletoobised passiivikud ja siis halame, et bürokraatia kasvab üle pea ja asjalikke inimesi on riiklikus sektoris vähe jne jne jne. Ise see "neljas võim" sellele oma tumekollase hoiakuga kaasa aitab!

1 Comments:

  • At 15/7/06 16:29, Blogger OV said…

    Eemalseisjana jäi sellest artiklist mulje, et see alluv kellele koer kingiti, on tema töö- ja treeningukaaslane Virpi Aunison Kuna artiklis rohkem nimesid pole, kuid on viide, et treeningukaaslane teab tõde. Järeldan et nad on ka elukaaslased st. elavad koos. Kuna möödunud 56 tunni jooksul pole Otsalt tulnud kaebust sellise esituse/käsitluse kohta ma oletan, et see on ka nii... Tavaline lugeja ei hakka tegema päringut kes on krundi Räni 13 omanik.

     

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home